Kartuli kasvatamine tehnikata

Permakultuurne kartulikasvatus on imelihtne ja jõukohane kõigile, sh lastele ja pensionäridele ning ka väga väikese maalapi puhul. Pealegi on selline kartulikasvatus nutikas viis söötis maa ette valmistada nii köögiviljamaa kui ka ilutaimede istutusalade tarbeks ;)

kartulipõld

Minu permakultuurne kartulikasvatus sai alguse roosipeenras puhtast laiskusest. Põhku käepärast polnud, aga tahtsin hirmsasti proovida. Ja nii ma siis lükkasin kartuli õrnalt mulla alla, peale panin puulehed, hiljem kuivatatud muruniite (või vikatiga niidetud heina), mida lisasin vastavalt vajadusele. Mitte ühtegi korda ei rohinud ja muidugi ei mullanud.

 

 

Permakultuuris kasutatakse valdavalt põhuga katmist. Minul põhku pole, on puulehed metsa all, mida kevadeti on väga lihtne kokku riisuda. Tuule kaitseks panen peale oksad, mis samuti metsa alt kaasa tulevad. Niipea kui algab muru niitmine, lisan kuiva muruniidet.

kartulikavatus roosipeenras

Möödunud aastal aga igal nädalal muru niita ja kuivatada ei õnnestunud. Meisterdasime kiiruga niidukile koguja ja muruniide rändas otseteed kartulite vahele. Korraga sai väga paks kiht, aga vaatamata vihmasele suvele ei läinud see mass roiskuma.

 

 

 

Nüüdseks olen kartulit kasvatanud kolmel erineval moel: traktoriga, adraga, permakultuurselt. Võin kinnitada, et kõige lihtsam ja kiirem on kartulit maha panna ning üles võtta permakultuurselt. Seejuures on tähtis ära märkida mõned olulised faktid: rohima ei pea, traktorist ei ole sõltuv, naine saab vajadusel üksi hakkama ;)

Permakultuurne kasvatusviis pole teps mitte uus tänapäevane viljelus, seda on mainitud ka kui vana-vene tehnoloogiat.

 

 

kartulimaa

Alustades on muidugi harjumatu kartul rohu sisse kasvama panna. Teisel aastal on pinnas juba puhas ja siis enam kummaline ei tundu. Kolmandal aastal on asi selge ja siis on paras aeg kartul uude kohta maad harima panna ning asemele näiteks sibul istutada. Ja nii ongi laisk aednik sillutanud maad kaevamata tee köögiviljakasvatusele ;)