Millal lõigata õunapuid

Räägivad, et õunapuid võib lõigata peaaegu aastaringi. Meie kliimas see paraku nii ei ole. Sügisel ei ole hea lõigata kuna lõikehaavad ei kasva puhkeperioodil kinni, vaid jäävad kevadeni avatuks. Talvel pakasega lõigates tekivad külmunud okstesse kergesti lõhed. Seega paras aeg on varakevadel, kui suur pakane on möödas ja keskmine õhutemperatuur nullilähedane. Tavaliselt on hea aeg märtsis, aga mõnel aastal on ka soe veebruar selleks sobiv. Hilisem lühiajaline külm kurja ei tee.

Kui kuivi ja kahjustunud oksi ilma lehtedeta ära ei tunne, siis see on märk, et võta töö ette peale jaanipäeva. Muud hullu ei olegi, aga võid lõikamistuhinas eemaldada vajalikud oksad ja alles jätta kahjustunud, mis ei lehti ja kuivavad sootuks. Eriti kehtib see luuviljaliste puhul, kes näitavad külmakahjustused kätte alles jaanipäevaks.

Pungade puhkemisest kuni lehtede täiskasvamiseni pea pausi. Sel ajal kasutavad puud kogu energia õitsemiseks, viljade, võrsete ja lehtede moodustamiseks. Pungade puhkemine oleneb ilmast, tavaliselt aprilli lõpus- mai alguses.

Enne puu kallale asumist tee endale kindlasti selgeks, mismoodi tahad, et puu peale lõikust välja näeb, millistele okstele vilju kasvatab. Lõigata lõikamise pärast pole vaja.

Pildil oleval õunapuul on lastud vabalt kasvada kõikidel okstel. Ja näeb pigem välja ploomipuu. Selliselt ei kanna ta ühtegi õuna. Mitmetüvelistel õunapuudel esineb sageli tüvede kokkukasvamist ja seoses sellega ka igasugu hädasid. Ka lõikamine on paras peavalu, sageli iga-aastane. Sellepärast soovitan õunapuu maast madalast kasvatada ühetüvelisena.

Räpina Aianduskoolis mina tüvekeskset lõikust ei õppinud, võib isegi öelda, et Räpinas õppides ma õunapuude lõikamist selgeks ei saanud. Jõudsin selle lõikusviisini töö käigus. Hiljem selgus, et sama lõikusviisi praktiseerib Eestis Halika Õunatalu juba mitu aastat. Õpiti Saksamaal. Jaan Kivistik kiitis lõikusviisi heaks ja nimetas selle tüvekeskseks lõikusviisiks.

 

Kevadine lõikus
Varakevadel on paras aeg lõigata siis, kui keskmine õhutemperatuur on nullilähedane ja endal soov väljas toimetada. Lõikamine tuleb lõpetada, kui pungad hakkavad puhkema.

Kevadine (ja ka sügisene lõikus) tekitab väga palju kasve, kui korraga on lõigatud palju.

Vanu õunapuid ei ole soovitav ühe korraga hõredaks lõigata. Kui töö mitme aasta peale jagada, tuleb vesikasve vähe.

 

Suvine lõikus
Alab jaanipäevaga ja kestab augusti lõpuni. Külmakahjustused on välja tulnud ja kuivanud oksad on näha. Suvise lõikusega harveneb võra ja viljad pääsevad päikese kätte. Vesivõsusid tekib vähe ja haavad paranevad kiiresti.

Samal ajal viljaalgete harvendamine tagab suuremad viljad ja järgmise aasta saagi. Puu ei kurna ennast liigsete viljade kandmisega ära ja saab keskenduda uute õiepungade tekitamisele.
Õunaalgete suurus on hästi näha juulis. Jäta kobarasse alles vaid 1-2 ilusamat õuna. Rohtsed kasvud ja viljaalged võib julgelt kompostihunnikusse panna.

 

Kindlasti tuleb jälgida, et oksad saagi all ei murduks, kui väga noorel puul soovid saaki saada, siis toesta oksi vajadusel (viljade paisudes).

 

Väga oluline on kaitsta puu tüve, aga ka juuri. Vigastades koort, lööte mõra puu elutegevusse terveks tema eluajaks. Juurte abil puu hingab ja toitub. Ühelegi puule ei meeldi juurte läbi raiumine, nendel tallamine, asjade ladustamine. On juhuseid, kus õunapuud on välja läinud, kui nad on jäänud kevadel suurvee alla liiga pikaks ajaks. Põhjus lihtne- juured ei saa õhku.

Sellepärast on istutuskoht väga oluline. Lohku istutatud puule võib liiga teha kogunev vesi ja talvel jää. Viljapuud, eriti õunapuud ei talu seisvat vett ja kõrget põhjavett.

Minu lõigatud viljapuud
Album Facebookis

Kas õunapuid võib lõigata sügisel?
Meie talved on ettearvamatud ja seetõttu tuleks lõikamine augusti lõpus lõpetada (rannikul septembris), kui just väga hädasti vaja pole- murdunud oksad vms olukord. Sügisel on puul vaja valmistuda talveks.

Anna aru, mida puuga teed
Õunapuule lõikamine meeldib, aga pidev noorendamine nõrgestab puud. Mahlased vesikasvud on vale ja jõulise noorenduslõikuse tulemus. Tüvivähki täis ja köndistatud õunapuu pole mitte ainult aednikule kole vaatepilt vaid ehmatab igat möödujat.

 

Lõikamisel ole hoolas
Haav peab saama sile. Kasuta vaid teravaid lõikeriistu!

Tüükaid ei tohi jätta. Nende kaudu lähevad puu sisse haigused ja puu võib kahjustuda juurteni. Tüügas on nagu käsn, mis kogub niiskust ja selle tagajärjel aja jooksul pehkib ning mädaneb muutudes huumuseks ehk mullaks. Ka vähieostele meeldib sellele kinnituda. Oks tuleb saagida tüve ligidalt ehk oksakrae pealt. Igaks juhuks pikema lõikekoha jättes, jätad tüüka.

Lõikehaava katmine pole hädavajalik
Puu saab haava kinni kasvatamisega ise hakkama. Suured lõikehaavad ei kasva kinni, kuid kohene katmine pikas perspektiivis midagi paremaks ei tee. Eriti rumal tegu on vaha haavale määrida. Üleüldse ei maksa märga haava häirida, las kuivab!

Kes kardab seeneeoseid, siis teadku, et seeneeosed liiguvad õhus juba kevadel esimeste plusskraadidega. Eriti palju on haigustekitajaid õhus soojal ja niiskel suvel ning haav saastub juba lõikamise ajal.

Kes tahab ja viitsib, desinfitseerib lõikekoha. Kuid selle tegevusega võib kevadel koore lahti tõmmata. Palju olulisem on haaval rahulikult kuivada lasta ja alles siis, kui puit ilmutab kuivamise märke, haavapeitsi, puupalsami või värviga katta. Mitte vahaga, sest see on nagu vaseliin, mis ei püsi peal ei kuuma ega külma ilmaga. Kuid väikese haava katmine pole oluline, puu saab haava kinni kasvatamisega sekkumata paremini hakkama. Suure lõikekoha võib enda rahustuseks kunagi hiljem katta värviga.

Palju olulisem on kasvukoht, lõikus, tüve ning juurte mittevigastamine.

Tervetele, toidetud, hooldatud ja õnnelikele puudele haigustekitaja ligi ei pääse. Seeneeosed võivad puule ennast sättida, aga see on ka kõik. Tüvevähki nakatuvad stressis puud. Stressis on puu siis, kui teda on vigastatud, valesse kohta kasvama pandud ja/või valesti lõigatud. Loomulikult on ka vastuvõtlikumaid ja vähem vastuvõtlikumaid sorte, aga sellesse ei maksa kinni jääda, pigem valida õun, mille maitse on meeldib, kuna istutamine ja hooldus kätkeb endas nagunii põhilised vead, mida aiapidaja teeb.

Väetamine on vajalik
Kevadel ei maksa lämmastikväetisega liialdada kuna see paneb mühinal rohtsed kasvud kasvama, aga me ju ei taha vesikasve. Lämmastikväetis soodustab aias ka lehetäide arengut. Sõnniku (lämmastikurikas väetis) kindlasti komposteeriks, et vältida võimalike ravimijääkide sattumist keskkonda ja seeläbi toidulauale. Sõnnik on igal juhul etem kui keemiline väetis.  Sügisväetis tuleb anda hiljemalt augustis, soovitavalt varem.

Väestist ei tohi anda kuivale maale. Tuleb odata ära vihmasajud, et joogivett mitte raisata. Veevaru on puule vajalik, et talveks valmistuda ja talv üle elada. Seetõttu võiks mõelda vihmavee kogumislohu peale puu vahetus läheduses (siinjuures mõelda, kui suur on vana puu võra, et juured ulatuvad veel kaugemale). Lohku ei tohi teha nii, et puu jääb nn jalgupidi vette ehk tüve kõrval pole õige koht.

Toitaineid omastab puu narmasjuurtega ja seetõttu ei ole mõtet puutüve ümber ka midagi laotada, pigem tükk maad kaugemale.

 

Asjata planeeritakse vana taluhoov paksu mullakihiga sirgeks. Nii kaetakse olemasolevate vanade õunapuu juured väga paksult mullaga ja juured jäävad õhupuudusesse, mis on sageli ka ainuke puu hukkumise põhjus.

 

Luuviljalisi võib samuti lõigata suvel
Luuviljalistele meeldib suvine lõikus isegi rohkem kuna kasvuajal ei ole mahlajooks nii intensiivne ja haavad paranevad kiiremini. Neid kärbitakse siiski tunduvalt vähem.

Ploomi- ja kirsipuudele on iseloomulik tihedam võra. Vanade luuviljaliste noorenemisvõime ei ole kuigi suur, seetõttu väldi rohket lõikust ja hoia oma puud algusest peale vormis.

 

 

 

Arukas lõikamine vähendab iga aastast tööd tunduvalt. Võib juhtuda, et igal aastal pole õunapuud vaja lõigata. Enda koolitamine on vajalik ka oma puude kaitseks, siis ei saa teenusepakkujad puid ära rikkuda.

 

Tel 5049835, piret.pihtjoe@gmail.com