Potipõllumajandus on tagasi

Naftavarud on lõpukorral ja arvatakse, et aastaks 2030 on põllumajandus, nii nagu meie seda teame, läbi. Aga sinnamaani jätkavad kütuse ja toidu hinnad kiiret tõusu.

Tuleb hakata ise toitu kasvatama. Talvekartuliga permakultuuri põhimõttel alustades ei pea isegi kaevama ega kündma .

Köögivilja kasvatamisesse ei maksa suhtuda kui tülikasse põllukultuuri vaid kui tervise allikasse . P unaseid pigmente sisaldavad salatid, kapsas, söögipeet, roos- ja spargelkapsas, hernes on pidurdanud Alzheimeri tõppe haigestumist. Laukude perekonna köögiviljade tarbijail esineb vähem eesnäärme kasvajaid. Köögiviljarohke toiduratsiooni puhul on rinnavähi oht väiksem jne. Uuringutest on selgunud ka, et lapsepõlves rohkesti puu- ja köögivilju söönud inimesed täiskasvanud-eas haigestusid vähki märksa harvem.

Talvevarude kasvatamine pole teab mis teadus, aga mõningaid nüansse on siingi. Näiteks korraliku suure porgandi kasvatab vaid liivases maas. Kellel liivast maad looduslikult võtta ei ole, võib selle ise tekitada. Maal võiksid inimesed omavahel kopereeruda ja kasvatada üksteisele kultuure, mis nende maalapil paremini edenevad. Uurige oma krundi pinnast, sest võib olla, et maja ees on see liivane, aga maja taga hoopis midagi muud. Küla piires võib valik mõnel pool olla suuremgi.

Uurige välja, millises pinnases miski kultuur kasvada tahab. Näiteks kaalikas kannatab tihti booripuuduse all. Seda põhjustab leeliseline ja värskelt lubjatud muld, aga ka lämmastikuga liigne väetamine. Kaalikale meeldib raskem muld, kuna seal on niiskust rohkem, aga ka kergelt happeline.

Algus seegi kui rajada aeda ühepajatoidu peenar.

Talvevarude kasvatamine ja/või varumine oleneb ka säilitamisvõimalustest. Keldri puudumisel ei maksa mõtet nurka visata, sest enamus aiasaadusi õnnestub sisse teha, sügavkülmutada, hapendada, kuivatada. Üle võiks vaadata ka tühjalt seisvad ruumid, ehk õnnestub üks talveks sahvrina kasutusele võtta.

Üks õun päevas hoidvat haigused eemal. Maitsed on erinevad ning vanasõnagi ütleb, et maitse üle ei vaielda. Sobivad õunasordid vali välja ise. Aias võiks olla vähemalt 1 suve-, 1 sügis- ja 1 talisort. Õunte säilitamine on juba keerulisem, aga nutikad lahendavad sellegi. Näiteks kui teil on sahtkaev, siis leidke viis, kuidas õunad sinna alla hoiule lasta, kasvõi mõneks kuuks.

Muutusi täheldan ka mina oma töös, konsulteerides, aedu rajades ja kujundades- rõhk on söödaval toidul. Paljud iluaiad tehakse ümber. Õnnitlen neid, kes vanu õunapuid uisa-päisa maha ei võtnud vaid nägid nende ilu ja kasu ning tegid või teevad õunapuud korda.

Ka iluaias saab väga edukalt toitu kasvatada.
Söödavate viljadega põõsastest saab samuti istutada hekke, eraldada ja luua ruume ning vaateid tekitada. Kõrgematest põõsastest võiks aias olla astelpaju, aroonia, toompihlakas, kuldsõstar, söödav kuslapuu, must leeder, harilik lodjapuu, kurdlehine kibuvits jne. Madalamatest kindlasti mustsõstar, mis sisaldab B-, P-, A-vitamiini, pektiinaineid, fosforhapet, parkaineid, karotiini, K-soolasid ja rauda. Mustsõstar korrastab vererõhku ja alandab kolesteroolitaset, aitab organismist välja viia kusihappe ja oblikhappe ülejääke. Teada on ka see, et mustsõstar kaitseb närvirakke ja aitab ennetada Alzheimeri tõbe.. Pildil esialgne eskiis söödavate taimedega aiast. Permakultuuri aiadki võiksid ilusad olla.

Maasikad, pohlad, jõhvikad sobivad aeda pinnakatteks nii poolvarju kui täispäikesesse. Neile lisaks mustikapõõsad. Mustikas teatavasti parandab silmanägemist ja alandab veresuhkru taset. Vaarikad ei pea tingimata võsana aianurgas kasvama, neid saab mitmel viisil eksponeerida.

Ja söödavad ronitaimed- südajas aktiniidia, humal, hiina sidrunväändik ja soojemas kohas ka viinamari on tänuväärsed varikäikude ja pergolate katjad, kes aias üsna kiiresti haljastatud ja hubase ilme loovad. Pildil on hiina aktiniidia, kelle vilju me kiivina tunneme. Südaja aktiniidia viljad on suure tikri sarnased.