Taimed, kelle ilu sünnib patta panna

Nüüd on korras, Räpina Aianduskoolis saadud vaimustus püsikute vastu on asendunud kiindumusega põõsaste ja toidutaimede vastu. Olen mitmeid aiaplaane söödavate taimedega juba teinud ja nüüd ka oma aias ümberkorraldusi tegemas. Enamus, mis aias kasvab, peab süüa sündima. Ja kuna ma ei viitsi, ei taha oma aias enam üldse kaevata, siis olen hakanud huvi tundma ka permakultuuri vastu.

Muuseas, me ei tea veel, kas toidu kasvatamine on pelgalt hobi või osutub see ühel päeval ellujäämise viisiks.

Minu kartulipõld.. mis tekkis puhtast laiskusest. Kartulid on torgatud rooside vahele. Kartul kasvab permakultuuri põhimõttel. Põhu asemel on kasutatud heina. Saagi üle ei saa kurta.

Kartul tuli aedadesse alguses ju ilutaimena.. Sajandivahetusel (1600-1601)  kirjeldasid mitmed Euroopa botaanikud kartuleid, nimetades neid Papas peruanum. Kartulite söömiseni Hispaania naabermaades siiski veel ei jõutud. Seda “botaanilist kurioosumit” kasvatati esialgu ilutaimena. Mugulaid kullati üle jõulupuuehteks, kartuliõisi kanti juustes eksootilise luksusena. Prantsuse kuninganna edvistas ballidel kartuliõitest pärjaga.

Kartuleid süüa ei usaldatud ja sageli ei osatudki. Prooviti süüa varte otsas kasvavaid rohelisi viljanuppe, mis teadagi on kibedad ja isegi mürgised. Preestrid nimetasid kartuleid “kuradiviljadeks”. Isegi arstid hoiatasid kartulite söömise eest, kirjutab Miksike.ee.

Vaarikavarre teed oleme vist kõik joonud. Teed on läbi aegade tehtud nii õitest, lehtedest kui ka vartest. 

Aga vähesed teavad, et temaga seotud haiguste märksõnade loetelu on ikka väga pikk, alustades verejooksudest ja lõpetades närvihaigusega. Uudishimutsemiseks kliki siia.

Tutvu HERBA leheküljel ka teiste taimeliikide raviomadustega.

Igal kevadel, kui karulauk tärkab, tekib paljudel kihk seda ka oma koduaeda istuda. Erinevalt paljudest teistest taimedest on karulaugu külviaeg hoopis sügisel ning enne külvi tuleb seemneid hoida paar kuud külmkapis. Loe rohkem siit.

Karulaugupesto

Tubli peotäis karulaugu lehti, teine peotäis rõstitud kõrvitsaseemneid, ~70 g Parmesani juustu, meresoola, oliivõili.

Purusta blenderis. Kui maitse jääb rohune, siis lisa parnesani juustu.

Kunagi ammu, maale kolides, tõi naabrinaine mulle maapirni mugulaid, et olevat hää asi. Panin siis maha, et eks näis. Meie koer jagas aga kohe välja ja pistis mõne ajaga kõik nahka. Aga mina ei julgenud süüa.

Maapirn ehk topinambur ehk mugul-päevalill on korvõieliste sugukonda päevalille perekonda kuuluv taim. Ökosahvri pingereas on ta inimorganismi vajadusi arvestades esikohal (kartul on viimasel). Temast saab üllatavalt palju maistvaid roogasid ja pealekauba vähendab see ilus laiutaja magusahimu, kiirendab ainevahetust ja normaliseerib söögiisu, kirjutab Terviseleht. 

Maapirni toiduks kasutamisel on uskumatult palju võimalusi, isegi gurmeetamiseks. Loe Nami-nami retseptikogust.

Topinamburit on lihtne puhastada voolava vee all harjaga. Kõhutuulest, mis maapirni süües kaasneb, vabaneb ürtide ja maitseainete abil. Katrin Luke soovitab koos maapirniga kasutada köömneid, fenkoli (nii mugulat kui seemneid), punet, aed-liivateed, iisopit, tüümiani, varssellerit, kaneeli, karrit, kardemoni või juua mõnda nimetet ürditeed peale.

Kinoa ehk tsiili hanemalts on tervislik alternatiiv nii hommiku-, lõuna- kui õhtusöögiks ning sellest saab valmistada nii magustoite kui ka väikelastetoite.

Kinoa, nagu ka amarant (rebashein) ja metsik riis, ei ole botaanilisest seisukohast teravili, vaid söödavate seemnetega rohttaim, mille seemneid kasutatakse toiduks samamoodi nagu teravilja. Kinoa on rikas mangaani, magneesiumi, kaaliumi, fosfori, vase, tsingi, E- ja B6-vitamiinide, antioksüdantide ja kiudainete poolest. Kaltsiumit on temas rohkem kui lehmapiimas, ning võrreldes teiste teraviljadega on kinoas kõige enam küllastumata rasvhappeid ja kõige vähem süsivesikuid. Kinoa glükeemiline indeks (GI) on väike, mis tähendab, et suhkur imendub verre aeglaselt ega tekita veresuhkrutaseme kõikumisi, kirjutab Sojapood.

Kinoa on üheaastane taim, mida Lõuna-Ameerikas Boliivias, Tšiilis ja Peruu Andides on kasvatatud juba 5000 aastat. Kunagi oli kinoa Andides elavate rahvaste peatoiduks koos kartuli, tomati, ubade ja maisiga. Inkadele oli kinoa püha toit, see kandis nime ” seemne ema”, lisab Haapsalu Kutsehariduskeskus. Tšiili hanemaltsa taim võib kasvada 1-3 m kõrguseks ja annab arvukalt väikseid seemneid (läbimõõduga 2 mm), mis välimuselt meenutavad hirsi- ja seesamiseemneid. Olenevalt sordist võib seemnete väliskest olla läbipaistev või roosa, oranž, punane, punakaslilla või must. Kinoa on karmidele ilmastikuoludele vastupidavam kui paljud teised teraviljad, talub kuiva ja liivast pinnast, külma, põuda ja mägist kasvukohta. Kuigi kinoad peetakse teraviljaks, kuulub see samasse perekonda peedi ja spinatiga. Kinoad müüakse enamasti tervisekaubana. Tavaliselt helekollast värvi (on ka punakaid) seemnetel on suured idud. Idu on kinoa kõige toiteväärtuslikum osa.

Amarant ehk rebashein on üks vanimaid põllukultuure, teadaolevalt on seda kasvatatud 8000 aastat. Pärit on see taim Lõuna – Ameerikast ning seda tundsid hästi nii inkad kui asteegid. Nimi amarant tuleneb kreeka keelest ja tähendab  „mitte kunagi närbuv lill“. Samas on tegu üheaastase taimega. Botaaniliselt pole tegu teraviljaga, kuigi kulinaarne kasutamine on sellele sarnane.

Toiteväärtuse poolest on kergelt pähklise maitsega amaranti seemned võrreldavad riisi või maisiga. Seemneid toorelt ei sööda, neid tuleb eelnevalt keeta. Amaranti seemenid saab ka õhkida kui plaksumaisi. Tänapäeval kasvatakse amaranti Mehhikos, Peruus, Nepaalis ja Ameerikas Ühendriikides ja neid teatakse üle 60 liigi.  Tillukesi amarantiseemneid lisatakse jahusegudesse, salatitesse, suppidesse, hommikuhelvestesse, küpsetistesse. * Pea pool kilo amaranti võib sisaldada 750 000 seemet. * Amarandiseemnete värv on varieeruv. Ned on kas kollased, purpurpunased, oranžikad, roosad või valged. * Amarant sisaldab rikkalikult valke, sealhulgas asendamatut aminohapet lüsiini, mis annab energiat, organismi vastupidavust ja aeglustab vananemist, lisaks metioniini, magneesiumi, rauda ja kiudaineid, samuti B-rühma vitamiine (B2, B3, B5, B6, B9) ja C vitamiini, kaltsiumi, niatsiini, fosforit. * Mõnedel rebasheina sortidel on ka lehed on söödavad (Amaranthus retroflexus, Amaranthus hybridus). Lehti tarvitatakse soojades maades nagu spinatit ja maitsetaimena. Soovitav on lehti eelnevalt kas aurutada või vokkida, et toitained paremini imenduksid. * Amarandijahu on gluteenivaba. /Toidutare/ Rebasheina seemned on võrreldes enamiku teraviljadega valgu- ja mineraalaineterikkamad. Neis sisalduvad aminohapped on hästi tasakaalustatud. Durumnisujahuga võrreldes sisaldavad rebasheina seemned kaks korda rohkem rauda ja neli korda rohkem kaltsiumi, võib lugeda Haapsalu Kutsehariduskeskuse kodulehelt.

Amaranti kasutatakse nagu kinoad ja tatart. Rebasheinast jahvatatakse ka jahu. Noori lehti kasutatakse nagu spinatit. Rebasheina seemneid tuleb keeta 30 min, vett peaks olema 2-3 korda rohkem. Keetmisel ei kleepu seemned kokku ja maitse on pisut piprane. Keedetud amaranth näeb välja nagu siiamari. Rebasheina seemneid saab nii idanda kui ka paisutada nagu popkorni.

Amarant sisaldab 14,4 g valku, 6,5 g rasva, 66,1 g süsivesikuid ja annab 373 kcal toiduenergiat 100 g kohta.

Amaranti jahust valmistatud tainas on niiske ja magus, ei sisalda gluteeni. Jahust valmistatakse lamedaid küpsetisi, pannkooke ja vahvleid, nisujahuga segatult leibu ja kooke. Amarandipuder meenutab maitselt hirsiputru ning näeb välja nagu kalamari.

• Amarandiputru on lihtne keeta, kuid see keeb üsna kaua – 25 minutit, tulemus saab aga maitsev ja kreemjas. Pudru keetmiseks on vedeliku ja amarandi vahekord ühe osa amarandi kohta kolm osa vedelikku. Putru võib keeta nii vee kui piimaga, ka taimsete piimadega, nt riisipiimaga, mandlipiimaga, kookospiimaga jne. Kõige lihtsam on süüa amarandiputru moosiga, kuid pudru sisse sobib lisada ka kuivatatud või värskeid puuvilju ja marju, vürtse, mett, seemneid ja pähkleid. Süües võib pudrule peale valada ka piima.

Hiina sidrunväändikut on kutsutud viie maitsega taimeks, kuna ta maitseb korraga hapu, mõru, magus, soolane ja kibe. Taim on üleni sidrunilõhnaline ja muutub sügisel erekollaseks. Meie kliimas kasvab ta kuni 5 meetriseks ja võib vertikaalhaljastuses edukalt asendada metsviinapuud. Linnud tema marju ei taha. Kasvukoht peab kindlasti olema tugevate tuulte eest kaitstud, kus esineb lehekõdu ja on piisavalt niiskust.

Sidrunväändiku marjad on hapumagusa, veidi kibekas-ärritava maitsega. Viljalihas võib leida haput, kestades magusat, närimisel kibekas-ärritavat, seemnete leotises soolakat maitset. Et vilju saada on peab taime kasvukoht olema päikseline. Kuna mesilased ja kimalased ta õisi ei külasta, siis on soovitav õisi kunstlikult tolmeldada.

Sidrunväändiku väärtuseks peetakse toniseeriva toimega alkaloidi- šizandriini (ženšenni järel teisel kohal), mida leidub viljalihas ja seemnetes. Šizandriin reguleerib südame ja veresoonkonna tööd, soodustab hingamist, tõstab vererõhku ja vastupidavust haigustele, aktiivset ellusuhtumist ja meeleolu, parandab haavu ja nägemist. Sidrunväändikust on abi saadud impotentsuse ja depressiooni korral. Lehtede ja koore ekstraktigaon peatatud juuste väljalangemine. Seemnetest valmistatud pulber on aidanud gastriidi ja maohaavandtõve korral. Sidrunväändik ei tekita sõltuvust, aga tema tarvitamisel tuleb ettevaatlik olla. Hoidiseid võib aga julgesti igaüks kasutada.

Enamasti tehakse mahla. Seemned jätta purustamata kuna on kibeda maitsega. Mahlast omakorda valmistatakse egutavat jooki. Kui mahla lahjendada 10 korda, säilib mahlal ikka iseloomulik värvus ja maitse. Mahlast võib valmistada siirupit, veini, marmelaadi. Marju võib töödelda kompotiks, džemmiks ning kuivatada. Lehti võib ka kuivatada ja kasutada stimuleeriva toimega tee tegemisel. Marju võib süüa ka värskelt suhkruga. /”Vähetuntud marjad aias”, Robert Piir/   

Sinine kuslapuu meeldib mulle eelkõige varajase kandeaja tõttu.

Kuslapuu on samuti niiskuslembene liik, mis ei tähenda, et ta kõrget põhjavett taluks. Niiskuse puudumise korral võivad muidu mittekibedate viljadega vormid anda kibeda kõrvalmaitsega vilju. Teda võib kasvatada nii põõsana kui pöetava hekina.

Meie kliimas on kuslapuusaagi kõige suuremaks vaenlasteks linnud, eriti hommikuti saagi kallal maiustavad hallrästad. Koduaeda tuleb istutada kolm põõsast 2 m vahedega kuna õied on isesteriilsed, aga oma õietolmuga ei viljastu. Grupiistutus parandab selle vea ja veel parem kui kõik põõsad on eri sortidest, mis tagab parema tolmlemise.

Kuslapuu viljad jäävad C vitamiini poolest mustsõstrale alla, aga on eriti rikkad P-vitamiini poolest. Kuslapuu viljad tugevdab kapillaarseid veresooni ja vähendab nende haprust. Neid soovitatakse kasutada sapipõie- ja maohaiguste, ninaverejooksu ja kiiritustõve korral, reuma ja ateroskleroosi ravis. Viljadest valmistatakse mahla, toorhoidist, keedist, moosi, kompotti, kalja ning kuivatatakse. /”Vähetuntud marjad aias”, Robert Piir/ 

Aed-mustöömen on maitse- ja ravimtaim, mis leiab palju kasutust Lõuna- ja Kagu-Aasia köögis (eriti aga bengaali toitudes ja naanleiva maitsestamiseks).Ta on üheaastane rohttaim, kes kasvab kenasti kerges mullas, parasniiskes ja soojas kasvukohas.

Mustköömne seemned soodustavad rasvade seedumist, väljutavad organismist liigset vett ja soolenugilisi, suurendavad piimanäärmete sekretsiooni, on head rögalahtistajad ja soodustavad sapieritust. Kaks uuemat uurimust viitavad sellele, et aed-mustköömen võib olla väärtuslik abivahend vanematele naistele, aidates ennetada metaboolset sündroomi ja kaitstes luude hõrenemise eest, samuti pakuvad leevendust menopausi järgselt. Loe lisaks aed-mustköömne kasulike omaduste kohta siit.

Seemneid kasutatakse köögiviljatoitudes, suppides (näiteks kõrvitsasupis), leivatainas, võileibade ja külmtoitude kaunistamiseks, vürtsina kala- ja lihatoitudes, ka kurgi, kapsaste ja arbuusi hapendamisel-soolamisel.

Toompihlakas on karmi kliimaga piirkondades nagu Kanada ja Venemaa põhjaalad tähtis viljapuu. Meie oludes saab väga hea viljapuu (õigemini marjapuu) kui Lamarcki ehk suureõieline toompihlakas pookida peaja toompihlaka seemikalusele. Siis ei jää tema saagikus peaja toompihlakale alla vaid ületab teda. Ka ei anna sel juhul peaja toompihlaka seemikalus juurevõsu.  

Toompihlaka perekond kuulub roosõieliste sugukondaja õunapuuliste alamsugukonda, kuhu kuulub ka enamik meie viljapuu liike. Toompihlaka perekonnas loendatakse kuni 25 liiki. Kõik liigid on üksteisega võrdlemisi sarnased ja viljad on enamasti ka söödavad.Toompihlakas on sügisel väga pilkupüüdev.

Toompihlakate suureks puuduseks on saagi ebaühtlane valmimine. See-eest valminud viljad ei varise vaid püsivad puul septembrini kuniks kõik viljad kobaras jõuavad koristusküpseks. Aga lindude eest tuleb siis puid kaitsta. Toompihlaka marjadest valmistatakse mahla, kompotti ja keedist. Vilju saab edukalt ka kuivatada. Ja soovitatakse ka vinnutada. Sel juhul ei viida kuivatamisprotsessi lõpuni, viljad jäävad poolkuivaks. Parem on vinnutada viljad koos kobaratega, kobarad eemaldatakse alles protsessi lõpus. Vinnutatud vilju kasutatakse rosinate asemel. Säilitada tuleb vinnutatud vilju paberiga vooderdatud kastides, viljad puistakse üle suhkruga. Ka kihtide vahele on soovitav suhkrut või suhkrupuudrit panna. Peale asetatakse marlist rätik, vineerplaat ja kerge vajutis. Hoida kuivas ja jahedas kohas. On andmeid, et peale toidu kasutasid indiaanlased toompihlaka teisi osi meditsiinilisel eesmärgil, nagu kõhuhädad, verejooksud, silmahaigused. Parkainete sisalduse tõttu on see ka põhjendatud. Hästi paindub toompihlaka oks kõlbas ka näiteks vibu valmistamiseks. /”Vähetuntud marjad aias”, Robert Piir/

Ebaküdoonia on väga tervislikud, viljades ja lehtedes on rikkalikult nii orgaanilisi happeid, eeterlikke õlisid, vitamiine kui ka mikroelemente. Seemned on head joodisisalduse poolest. Mahla võib panna igasse rooga, kuhu muidu sidrunit paneksid. Kõige lihtsam viis ebaküdooniat säilitada on suhkruga vahekorras 1:1-le purki panemine, kas siis viilutatult või purustatud kujul. Mina olen purustanud kogu vilja, st koos seemnetega. Ajan terved ebaküdooniad läbi hakklihamasina, segan suhkruga läbi ja panen purkidesse ning vastavalt soovile, külma või sügavkülma. Talvel on mõnus maiustada või jooki teha, sobib ka värskekapsasalati või hapukapsa sisse. Pean tunnistama, et söön seda kommi asemel lausa lusikaga. Olen keetnud moosiks koos ploomiga ja astelpajuga. Astelpajusiirupis keedetud puhastatud ebaküdoonia viljadest saab väga huvitava maitsega džemmi. Puhastamata viljadest tuleb aga mõnus seemnemaitselise džemm, millel on ka väiksed nosimisõunad sees. Moosi süües tõmban ebaküdoonia suust läbi ja viskan südamiku minema. Parema meelega söön aga joodisisalduse pärast ära. Mulle ebaküdoonia seemnete maitse meeldib.

Sorgo on hirsi liik, mis on maailmas nisu, riisi, maisi ja odra järel kõige enam söödav teravili. Eriti oluline on see Aafrikas, Indias ja Hiinas, kus on teda kasvatatud juba üle 4000 aasta. Sorgot on umbes 70 sorti, enamik on üheaastased, mõned aga mitmeaastased. Sorgo on troopiliste ja subtroopiliste alade taim ja kasvab piirkondades, mis on riisi, nisu ja maisi jaoks liiga kuivad. Sorgo talub hästi nii vihmast kui ka põuast kliimat. Meie kliimas võiks proovida kasvatada paepealsetel jt kuivadel aladel.  

Sorgo on toiteväärtuselt sarnane maisiga, kuid sisaldab rohkem valku ja tärklist ning vähem rasva. Sorgos on rauda, kaaliumi, fosforit. Hirss on teatavasti hinnatud kui mineraalide allikas. Hirsiterades on palju fosforit ja magneesiumi, leidub ka kaaliumi, tsinki ja vaske. Samuti on saab hirsist mimesuguseid B-grupi vitamiine (tiamiin, riboflaviin, niatsiin, B6). Omapärase maitse annab hirsile tema kõrge ränihappesisaldus, millel on positiivne mõju kolesteroolitasemele ja luudele.

Hirss sisaldab 3,5 g valke, 1,0 g rasvu, 23,7 g süsivesikuid ja 119 kcal toiduenergiat 100 g kohta.

Hirss on gluteenivaba, seega sobib kasutada nisu jt teraviljade talumatuse korral. Hirss on ka üks väheseid leeliselisi tervilju, seda on väga kerge seedida ja ta on harva allergiat tekitav. Suure kiudainetesisalduse tõttu kaitseb hirss südamehaiguste, diabeedi ning vähi vastu. Hiina meditsiinis on teada hirsi põrna tugevdav toime. Hirss ergutab inimese närvisüsteemi ja meeleelundkonna tegevust, tugevdab meeleorganite erksust ja nahafunktsioone. Kiirendab ainevahetust. Hirss sisaldab goitrogeene (aine, mis takistab kilpnäärmehormooni moodustamist), seetõttu ei tohi seda regulaarselt tarvitada hüpertüreoidismiga inimesed. Käivad vaidlused selle üle, kas hirssi tsöliaakiahaiged võivad kasutada, sest see sisaldab nisu alfa-gliadiinile sarnaseid prolamiine, kirjutab Via Nature.