Tüvevähk

Tüvevähk esineb õunapuudel ja pirnipuudel. Haigust levitavad seeneeosed. Vähki nakatuvad stressis puud. Enamasti on põhjuseks vale istutuskoht (varjuline, seisev vesi, veesooned) või kelle tüve on korduvalt vigastatud (trimmer, metsloomad) või vale lõikus (köndistamine) või vana puu aastateks lõikamata jätmine. Mõned liigid on ka vastuvõtlikumad.

Tervetele, toidetud, hooldatud ja õnnelikele puudele haigused ligi ei pääse.

Seeneostel on hea kinnituda tüükale
Tüügas on nagu käsn, mis õhuniiskuse enda sisse imeb ja selline pinnas on seeneeostele meelepärane. Tüüka kaudu on haigustel puu sisse pääsemine sillutatud.

Kõik kuivanud oksad, lõikamisel jäetud tüükad jm kuivad moodustised tuleb puudelt eemaldada. Kõige kergem on pisikesi kuivanud nakse märgata koos sambla eemaldamisega, siis jäävad nad käe alla.

Tüvevähist ümberhaaratud oksad kuivavad ära, aga seni kuni saab toimuda toitainete liikumine (kasvõi paari sentimeetrisel ribal) on oks elus ja kannab vilja. Sellised oksad võivad ühel päeval aga murduda.

Seeneeoseid on plusskraadidega õhk paksult täis ja puu maha võtmine neid olematuks ei tee.
Kui puu otsustatakse siiski maha võtta, siis samasse kohta ei maksa õunapuud istutada kuna puu on maa ära kurnanud. Teise liigi viljapuid (näiteks kirss või ploom) aga võib. Vähk ei ole maa sees, ta on puu küljes. Aga tasub esitada küsimus, miks vähk puule kallale sai, kas kasvutingimused on selles kohas viljapuudele sobilikud.

Sellise sambliku (vasakul) alt tuli lagedale tüvevähi kahjustus (paremal)
Kahjustus on võimalik likvideerida oskusliku välja lõikamise või kraapimise teel. Peenemad ja suurema kahjustusega oksad on mõistlik välja lõigata ja põletada. Haava katta pole vajalik.

Tööriistad tuleb peale lõikamist kindlasti desinfitseerida, et vältida nendega haiguse edasi kandmist. Selleks sobib piiritus või viin.

Samblik tuleb puudelt likvideerida
Kõige parem on seda teha niiske ilmaga, nühkides tüvesid ja oksi paksude töökinnastega (libisemiskindel, kummist peopesa) ja võttes appi terava servaga puidust kaabitsa, näiteks põrandaliistu. Abi on ka nõudepesunuustikust, mille üks pool on karedam. Metallesemega on suur oht vigastada koort ja isegi niint. Kuiva ilmaga ei tule samblik hästi lahti, puruneb ja te hingate selle tolmu endale sisse.

Õuna-, kirsi- ja ploomipuudel esineb ka viljapuu-mustvähk
Nakatunud tüvede ja okste koor sureb. Kõige sagedamini moodustub koorele õlisena tunduv punakaspruun laik, mis järkjärgult suureneb ja muutub pruunikaslillaks. Hiljem paistab koor kahjustuskohal söestununa, terve ja kahjustatud kooreosa piiridele tekib lõhe, seejärel praguneb kogu koor laigul risti- ja pikisuunas ning langeb kahjustuskohal maha, nähtavale ilmub puiduosa. Kahjustuskohal on sageli arvukalt seene viljakehi (pükniide) ja koorel paistab olevat “kananahk”. Kahjustatud võib olla kas ainult koor või ka kambium. Mustvähi laik võib ümbritseda oksa aastaga, tüve 2–3 aastaga, misjärel puu sureb.

Meie kliimas on väga tavaline ka viljapuu koore- ja tüvepõletik.

Tüvepõletik on seenhaigus, millesse haigestuvad nooremad õuna- ja pirnipuud. Tüvepõletikust nakatunud okste ja tüve koorele tekivad ovaalsed haavandid, mille kohalt puukoor tumeneb ja sisse vajub. Haavandid ei ulatu puiduni. Koor on sisse langenud ja ümbritsetud musta piirjoonega, mille kohale tekib hiljem lõhe. Suve teisel poolel, sageli aga järgmisel suvel moodustuvad koorehaavanditele epidermi alla väikesed mügarikud – haigustekitaja eoste kogumikud. Nendelt koor rebeneb ning tekivad kolmnurksed haavandid, mille kaudu väljuvad seene koniidid, mis kanduvad laiali peamiselt tuule abil ja kutsuvad esile uue nakkuse.

Koorepõletiku korral tekib tüvele ja okste koore pindmisele kihile nekroos. Erinevalt tüvepõletikust on selle haiguse kergema vormi korral osa alumisi koorekihte elus. Kui koorepõletik haarab tüve või oksa ümberringi, siis alati ei kaasne sellega okste kuivamist ja puu surma nagu tüvepõletiku korral.

PS! Kõik nimetet haigused võivad puul olla juba puukoolis , seetõttu on väga oluline mõista istiku kvaliteeti – puu tüvi ja oksad peavad olema terved, puule iseloomulikku värvi ja seeneeostest puhtad (“musta tahma” ja laikudeta).

Viljapuu juurevähk levib peamiselt istikutega puukoolides. Seetõttu on oluline taim potist võimalikult kiiresti välja võtta, juured lahti harutada ja hinnata olukorda. Haige (ka keerdjuurega) istik tuleb puukooli tagasi viia.
Haigustekitaja on mullas elav bakter, kes tungib juurtesse mullaharimisriistade, naksurlaste vastsete (nn. 5 traatusside), maipõrnika vastsete jt tekitatud vigastuste kaudu. Juurekoesse tunginud bakter hakkab arenema, avaldades taimele ärritavat mõju ning kutsudes esile intensiivse rakkude jagunemise ja kasvamise. Tekivad mitmesuguse kuju ja suurusega pahad, mis alguses on helepruunid ja pehmed, kuid hiljem puituvad ja muutuvad krobeliseks. Tugeva kahjustuse korral võib puu hävida, kuivamine algab ladvast. Haigust soodustavad liigniiskuse all kannatavad rasked mullad. Bakter eelistab neutraalseid või nõrgalt happelisi muldi. Kui mulla pH on alla 5, kaotab haigustekitaja oma patogeensuse.